2.aprillil käisime heategevuslikul Match showl, kus Tartu varjupaiga jaoks koguti kokku 475 eurot+ annetatud asjad. Tore, et meie panus ka seal on :) Kuna oleme näitustest pikalt eemale hoidnud, otsustasin Maxi ikkagi vormis hoida ja kohale minna. Enne vuntsisin ta ikka korralikult üles ka. Tegevus siis regular nagu ikka enne pessu, siis fööni alla ja sonks pähe. Kui kohale jõudsime, saime aru, et osalevaid koeri palju ja ruumi vähe, niisiis läks tükk aega, et puurile koht leida. Siis enne ringide algust tegime positiivse väikse mängu ja panin ta näituse laua peale seisma ka. Natuke olin enne küll mures, et äki hakkab tudisema seal, sest viimasel ajal olen teda laual seismisega ainult groomingu ajal piinanud ja masina hääl on see, mis toob vapruse värinad ka meie suurelt, vapralt ja maailma kõige julgemalt koeralt esile. Aga niisiis prooviring tehtud ootasimegi show algust. Esimesena läksid ringi veteranid ja enne läks veel tükk-tükk aega kuni tuligi allapõlve koerte voor. Läksime ringi ja üldiselt olime tublid- ei ühtegi urinat. Laua peal seisis kenasti ja kohtunikul lasi ka kenasti katsuda ja uurida. Kohtunik ütles ka meile, et väga hea iseloom ja välimik ja uuris kas näitustel ka käinud oleme. Kokkuvõttes saime punase lindi ehk siis see on parem kui sinine (kaks koera on korraga ringis, parem saab punase ja teine sinise). Siis jälle tükk ootamist, panin Maxi puuri ära, et ta liialt ära ei väsiks (sest kui ta väsib, lööb tal šnautseri põikpäisus eriti esile). Siis lõpuks pärast pikka ootamist (ja mina vaatasin juba närviliselt kella, sest pidin veel kooli jõudma) tuligi voor, kus ringi läksid kõik allapõlve koerad, kes said punase lindi. Seal oli meid päris palju. Nii me siis seisime kõik kenasti oma näituse seisakutes ja kohtunikud langetasid otsust. Kitsastes oludes pidime kõik koos ka veel mõne ringi liikumist näitama, Maxi oli jällegi väga kontaktne ja teadis täpselt, mis ta tegema peab. Suurest koerte hulgast valiti välja neli koera, kes siis omavahel esi neliku pärast võistlesid. Meie kahjuks silma ei hakanud ja sellega oligi meie matsuka päev lõppenud. Mina olin meie esitlusega rahul ja poiss oli väga tubli, arvestades, et näituse trenne pole me ikka väga ammu teinud ja nii paljude koertega koos olek ja seejuures mulle keskenudmine tuli tal päris hästi välja. Õues oli imekena ilm ja kahju, et ei saanud pärast ilusat pikka jalutuskäiku teha, sest pidin Maxu ruttu koju viima ja ise edasi kooli ruttama.